Aasta tagasi otsustas Saku Sporting laiendada oma kogukonda. Selleks kuulutati välja „emade spordiring“, eesmärgiga pakkuda emadele lõbusat füüsilist tegevust pärast tööpäeva. Lubati vaheldusrikkaid treeninguid –erinevaid pallimänge, jooksmist, suusatamist ja Saku imelise sporditaristu parimaid võimalusi.

Mis aga tegelikult juhtus, üllatas idee algatajaidki, emadest rääkimata.
Kui ühel maikuu teisipäeva õhtul hakkas kunstmuru staadioni poole liikuma märkimisväärne hulk naissoo esindajaid, kes tavaliselt külastasid sporditaristut vaid selleks, et oma lastele väljaku ääres kaasa elada või laste kaotatud spordiriideid otsida, siis sel korral oli siht teine – emad läksid trenni!

Treener Katariina ootas arglikult staadionil ja samal ajal julgustas ka spordikaugemaid naisi, et midagi hullu tal plaanis ei ole. „Teeme siin erinevaid harjutusi, vahel mängime jalgpalli, mõnikord käime niisama matkamas, võib-olla käime võrkpalli proovimas. Vaatame, kuidas kujuneb!“ Oi-oi, kuidas hakkas kujunema!

Kujunes nii, et:

Järgmisel korral oli peamiseks jututeemaks kadunud lihasgruppide (valus) taasavastamine!
Trenn trennilt muutus emade treeningu staadionivisuaal aina sportingulikumaks: sinisärkseid treeningvorme (seljal suurelt EMME ning rinnal ilutsemas laste nimed) ja uusi puutsasid soetati suure elevusega.
Kuuldused ägedast treeningust levisid laiemalt ja peagi oli teisipäevade ja neljapäevade õhtutel staadionil naisi kahe täiskoosseisu jagu.
Esimese treeningkuu lõpuks oli selge, et pilatesest on asi kaugel. Naised on väge täis ja treeneril ei jäänud muud üle, kui hakata sellele naistejõugule jalgpalli põhitõdesid vahendama.

Treeneri positiivsus, toetav suhtumine ja professionaalne lähenemine „suure tahtejõu ja väheste oskustega“ naiste treenimisel viis selleni, et armastus jalgpalli, liikumise ja lõbusa seltskonna vastu aina kasvas.

Me treenime jätkuvalt 2 korda nädalas hoolimata sellest, kas väljas on suvi või lägane talv. Platsil on alati head tingimused: suurepärane seltskond, erakordselt lõbus, pingutust nõudev ja oskusi arendav.

Lõviosa meist ei olnud kunagi varem jalgpalli mänginud, kuid tahe, positiivsus ja võitlusvaim viis meid 4 kuud hiljem juba esimesele harrastajate turniirile ja sealt edasi veel kuuele.

Vahel tervitavad meid teiste „harrastajate“ naiskondade ridades noored tutskete jalalihastega poolvihased eelmiste hooaegade meistrikate mängijad. Ega siis polegi muud, kui vaatame passi, naeratame ja üllatame neid järgmine kord oma võiduga. Aga õnneks (meie motivatsiooni õnneks) on meile tekkinud ka sõprusnaiskondi, nagu näiteks Tabasalu harrastajad, kelle silmist tunneme ära meile sarnase särapeegelduse. Äge, et just selle naiskonnaga saame emade esmatreeningu aastapäeval maha pidada põneva sõprusmängu.

Tõe huvides olgu siiski mainitud, et me ei ole tänaseks võistlustel veel mitte ühtegi mängu võitnud ja ka mitte ühtegi mängu kaotanud, sest igast mängust tuleme võitjatena ja rõõmsatena välja. Irooniaks pole põhjust: me oleme siiski ise ka väravaid löönud ja kogenud vastaseid viigiga üllatanud.

Nii et: „Ei ole hullu midagi! Pisut tehnilist praaki!“ nagu on öelnud üks meie (sala)austaja.

Noppeid treeningkaaslaste mõtetest:

Me ei treeni ega mängi jalgpalli võitude pärast, vaid:

Hea võimalus välja lülitamiseks ja väga heaks trenniks
Mõnus seltskond ja lapsed on ka päris uhked :)
Saab end muust „olmest“ välja lülitada.
Seltskond on äge ning 15 aastat pärast Sakku kolimist saan lõpuks öelda, et tunnen mõnda Saku inimest :)
Mulle meeldib jalgpall ja seltskond!
Juhuse tahtel, parim asi, mis juhtuda sai!!! Emmed on minu inimesed!
Mulle meeldib meie seltskond ja treener. Ma saan teha trenni nii, et keegi ei vaata, kas ma oskan või jõuan, saan olla mina ise.
Lõbus on!
Parim „vaimse tervise vitamiin!“

Saku Sportingu emade treeinggrupi „püha kolmainsus“:

1. Saku Sportingu emade võistkonnas on eluägedad naised, kelle tahe, positiivne meel ja võitlusvaim ületab tehniliste oskuste ja füüsilise võimekuse puudujäägid.

2. Meie treener on lihtsalt maapealne ingel, kes oma tasasel moel on pannud meid seda mängu armastama, ennast ületama ja pingutama.

3. Meie toetusgrupp on valjuhäälne ja heatahtlik.

Üleskutse kõikidele rõõmsameelsetele naistele: Mõnikord ei ole maailma muutmiseks muud vaja, kui maailma muuta. Sama on ka jalgpalli mängimisega! Lihtsalt tule!

Vaata täpsemalt: https://www.sakusporting.ee/spordiring

Ja siia lõppu sobib väga hästi kaasaelaja hüüe esimese turniiri lõpuminutitelt:

“Hästi panete! Vahet ei ole, kes võidab, Saku naised on ikka kõige ilusamad!”

Uudised

KUIDAS SAKU EMAD JALGPALLI ARMUSID